Üles tähendanud Helerin Väronen
Jürikuul 2021
KUIDAS KÕIK TEOSTUB
Viljandimaa Maalasti küla Mäeltoa peremees Gert Kallas on viimased aastad tegelenud oma talus hobikorras kasetõrva ehk tökati põletamisega. Tema tegevuse aluseks on vanavanaisa põhjalikud märkmed erinevate puuliikide pürolüüsi katsetustest.
Vanavanaisa põletas enamasti küll männitõrva Emajõe lotjadele ja katusemeistritele, kuid tegi ka kasetökatit, destilleeris tärpentini apteekide tarbeks ja valmistas kohalikele nõiamooridele kadakaõli ja kivitõrva saarepuu juurtest. Gerdi jaoks oli see midagi niivõrd unikaalset, millele lihtsalt tuli taas elu sisse puhuda.
Oma vanavanaisa kohta teab Gert, et tema nimi oli Jakob Püss ja ta oli Väike-Maarja külje all Porkuni mõisas kärner. Jakobi vastutusel oli mõisapargi ja rohtaia korrashoid ning tervis. Kõik oma tööalased ja elulised tähelepanekud ja juhtumised pani ta kirja päevikutesse, mida järeltulevad põlved on tänini alles hoidnud.
Huvi esivanemate tegemiste ja maarahva ajaloo vastu on Gert tundnud juba poisikesepõlvest peale. “Kui tekkis võimalus teoks teha plaan rajada Põhja-Viljandimaale Navesti jõe äärde Maalasti külla päris oma talupidamine, kus ennast selles vallas teostada – rajada oma kätega hooned, pidada loomi ja põldu, järgida ja austada muistseid kohalikke traditsioone, haarasin härjal sarvist.
Vanemate kohalike inimestega suheldes tuli üksvahe jutuks ka kohalik tõrvapõletamine ja siis meenusid vana Jakobi märkmed mingisugusest salapärasest uritõrvast – tökatist – ja selle kasulikkusest nii loodusele kui ka inimesele. Saigi siis vanades paberites tuhnitud ja leitud muuhulgas üksikasjalik kirjeldus tema erinevate puuliikide pürolüüsi katsetustest ja saadud tõrvasaaduste kasulikust toimest. Info oli seega jõudnud õigetesse kätesse ja tasus proovimist,“ rääkis Gert sellest, kuidas ta oma tökatipõletamise hobini jõudis. Arvestades, kui aktuaalne on tänasel päeval keskkonna puhtus ja inimeste tervis, on mõistlik kasutada kaubanduses müüdava keemia asemel vana head tökatit, mis on pealegi 100% looduslik.
TÖKATI PÕLETAMINE NÕUAB TÄIT TÄHELEPANU
Tökati põletamiseks on vaja kasetohtu. Eestis kasvab peamiselt nelja liiki kaski – arukask, sookask, madalkask ja vaevakask. Gert kogub tohtu peamiselt arukaselt ja sookaselt. „Kõige paremat tohtu saab vanadest tuulemurdudest, kus leidub mitu aastat tagasi tormi poolt ümber lükatud jämedaid kasepuid, mille toht on ajaga ennast “tõrva” täis tõmmanud ja annab põletamisel hästi välja. Koguda saab tohtu põhimõtteliselt aasta ringi, ainult pakasega on toht aluskoore küljes nii kõvasti kinni, et saak jääb tagasihoidlikuks,“ selgitas Gert.
Tökati põletamise protsess algabki metsas kvaliteetse kasetohu kogumisest. Seejärel tuleb toht puhastada mustusest ja samblikest ning panna varjulisse õhurikkasse kohta mõneks nädalaks kuivama. Gert selgitas, et oluline on kasetohu niiskusprotsent – kui see on liialt kõrge, satub pürolüüsi käigus tõrva sisse liiga palju vett koos eeterlike õlidega, mis kvaliteeti allapoole tõmbavad.
„Tõrvahauas surutakse tohuribad tihedalt katlasse, kaas suletakse hermeetiliselt ja ümber laotakse kuiva põletuspuud, millele siis tuli otsa pannakse. Põletamine toimub 7-8 tunni jooksul temperatuuri jälgides – läheb see liialt kõrgeks, põleb katel tühjaks ilma midagi välja andmata ja tökatitegu läheb aiataha. Eks ole minulgi vahel nii juhtunud, aga põhjus on ikka ja alati selles, et teiste toimetuste kõrvalt ei saa tökatit põletada. Peab ikka juures olema ja teraselt protsessi ja erinevaid märke jälgima. Tökat jookseb katla põhjas oleva toru kaudu välja kogumisnõusse ja jahtumisel on valmis kasutamiseks. Torust tuleb ka omajagu auru, mille destilleerimisel saab eeterlikku õli ja tärpentini,“ selgitas Gert tökatiteo protsessi.
Küsimusele, kas on vahet, mis ajal tökatipõletamisega tegeleda, vastas Gert, et tema tähelepanekud on näidanud, et parim aeg tökatiteoks on täiskuu aegu ja eriti hea on, kui see neljapäevale langeb. „Just siis on aeg, mis võimendab kõike käsilolevat ning annab tehtule kauakestva n-ö kõva väe. See aeg soodustab tööde tegemisi, taimekasvu, ravitsemisi ja muundumisi-loitsimist.“
KASUTUSVALDKOND AIANDUSEST NAHAPROBLEEMIDENI
Tökati ja sellest valmistatud toodete kasutusvaldkond on lai, alates aiandusest, loomapidamisest, nahatööstusest, kahjuritõrjest kuni rahvameditsiinis erinevate seepide, šampoonide, tinktuuride ja salvideni välja. Aianduses saab seda kasutada taimekaitsevahendina erinevate kahjurite vastu. Tökatit on kasutanud omal ajal ka baltisaksa mõisnike aednikud. Segades aga tökatit linaõlivärnitsa ja männitärpentiniga, saab ideaalse puidukaitsevahendi, millega näiteks paate võõbata, nii et need oleks vastupidavad ja näeksid ilusad välja. Loomapidamises on tökatit kasutatud hobuste kabjahoolduseks, kiilumädaniku ärahoidmiseks.
Peamine toode, mida Gert hetkel tökatist valmistab, on kasetõrvast seep, mis on väga nõutud ja olnud abiks erinevate nahahaiguste leevendamisel. See seep on desinfitseerivate ja ravivate omadustega, sobides kasutamiseks nii suitsusaunades kui ka peenemates duširuumides. Hoolimata paljudest raviomadustest, on tõrvaseep Gerdi sõnul populaarne just tema erilise lõhna pärast. See lõhnab nagu vanaisa suitsusaun. „Tagasiside on ainult positiivne olnud ja see teeb rõõmu,“ ütles Gert.
Lisaks valmib tökatist kasetõrvasalv, mis on Gerdi sõnul sisuliselt kodukootud Vishnevski salv, olles samade kasulike omadustega halvaks läinud haavade ja tõsisemate nahahaiguste puhul. Salv on hea abimees ka sääskede, parmude ja puukide tõrjumisel. Ja seda mitte ainult inimeste puhul, ka oma lemmikut, koera ja kassi saab selle salvi abil puukide eest kaitsta.
Klaaspudelisse villib Gert naturaalset tökatit, mis annab ostjale vabaduse kasutada seda koostisosana seal, kus vaja. „Kohe on välja tulemas kasetõrva baasil veekindel kingaviks, esimene omasugune Eestis. Oma järge ootavad hobuse- ja koerapidajad, kellele tooted tulemas,“ avaldas Gert mõningad tulevikuplaanid. Tootearendust peab ta üldse tähtsaks, lisades, et eduka tootearenduse aluseks on turunõudluse analüüs, see tähendab, et tuleb teada, kes on su kliendid ja missugused on tema vajadused. „Sellega olen ma ka põgusalt tegelenud. On ka mõningaid täiesti uudseid ideid, mille realiseerimiseks tuleks koostööd teha teadlaste ja ravimitootjatega. On ju teada kasetohus sisalduva betuliini ülikõrged antiviiruslikud omadused. Lisaks on betuliinil HI-viiruse vastane toime, see pärsib köha ning lahtistab röga – võimalik, et leevendab ka Covidi vaevusi. Betuliini on võimalik muuta betuliinhappeks, millel on melanoomi vastane toime. Kõik see vajaks tähelepanu ja arendamist inimkonna kasuks,“ sõnas Gert.
TÖKATITEGU, KUI AJARÄNNAK
Tökati tegijaid on Eestis praegusel ajal vähe ja needki ei tegutse regulaarselt. „Vanemad tegijad on manalasse varisenud ja kahjuks pole enam teenäitajaid ja õpetajaid. Põhiliselt aetakse meil kändudest männitõrva, kuna saadav kogus on kordades suurem ja sama kehtib ka tulu kohta,“ rääkis Gert.
Tökati põletamise kõrval ei tohigi tegelikult ära unustada seda, et tegemist on valdkonnaga, millel on pikk ajalugu ja sellega kaasneb ka oma pärimus. Kuid nagu Gert välja tõi, on meil kase ja temast saadava tökatiga seotud pärimus ja ajalugu tegelikult kahjuks valdavalt unustatud ja sel on vähe kõlapinda.
„Öeldakse, et uus on unustatud vana. Möödunud aeg on tinginud küll teostuses pisiparandusi, aga need puudutavad üksnes mõnd detaili, mitte olemust. Pärimuse olemus, nagu inimloomuski on väga visa muutuma. Me ei tohi unustada oma ajalugu ja tavasid, sest tihtipeale peitub vastus tänastele küsimustele minevikus, seda tuleb alati meeles pidada. Kasega seotud erinevad loodustooted on end aja jooksul vaieldamatult õigustanud ja leidnud oma koha rahvameditsiinis. Kask tähistab eestlase jaoks iseolemist ja teistest eristumist. Kaselehte käes hoides tekib tunne, nagu oleksime koju jõudnud. Kask on kodu puu! See ei ole ka täna muutunud,“ arvas Gert.
Maalasti küla asub Navesti jõe luhtade ääres ja Navesti ülem- ja alamjooks liigitub ühe nimetaja alla – Soomaa. Neil aladel on ammustel aegadel tõrva ja tökatit põletatud peamiselt haabjate igakevadise tõrvamise ja ka üldise majapidamise tarbeks. Tökatit kasutati ka maagiliste toimingute juures. Näiteks on teada, et koduloomi kaitsti hundi eest, tehes tökatiga risti looma seljale, ja seda täiendati taigade ja loitsudega.
Gert teab ka üht 17. sajandist Pilistvere kihelkonnast pärit loitsu, mis aitab kasetõrvaga ravitsemisel vabaneda nahahaigustest ja soolatüügastest: „Kulu kui kulu, kao kui kaste mine kokko kui kasetohi tõrvahavvast võetu sitkemba tökati must nigu mustakurmu lammas kuivagu, kadugu soosse, rabasse, kivi, kannu otsa alt juuritu pealt ladvatu, keskelt südametu üht ei ole olemaski, kadogo kui kuu kadob, hävigo kui kuu hävib.“
Kuigi Gert põletab tökatit hobikorras ja näeb ka perspektiivi suuremaks tootmiseks, jääb ta siiski avamuse juurde, et teha tuleb pigem vähem, aga kvaliteetselt. Oluline on tema jaoks ka tökatiga seotud pärimuse talletamine, millega seoses on tal üks suurem plaan. Nimelt soovib ta lähitulevikus välja anda raamatu, kus ta saaks edasi anda vanavanaisa Jakobi kogemused ja tähelepanekud Porkuni aegadest.
Tökati põletamise juures paelub Gerti põhiliselt ikka võimalus tegeleda millegagi, millel on praktiliselt muutumatu ajalugu alates inimkonna koidikust. „Minu talu maadel on arheoloogid avastanud märke neoliitikumiaegsest tegevusest.https://sakala.postimees.ee/7666297/uuring-toestas-maalasti-kuulumist-eesti-vanimate-inimasustuste-hulka Ka kasetõrva kasutati juba sellel ajal teadaolevalt liimina tulekivist pistiktera liimimisel käepidemesse. Sisuliselt on tegemist ajarännakuga. Minu valminud kasetõrvatoodetele antud tagasiside inimestelt, kes on abi saanud ja rahule jäänud, ülendab meelt ja annab indu kaevuda veelgi sügavamale rahvameditsiini sügavusse ja soovi taasühineda esivanemate ürgse olemusega.“